Johannes Barbarus - "Inimene ja sfinks"

Nõnda head luulekogu enda mälus talletunud ajast ei leiagi. Hämmastavaim on, millise julgusega Barbarus avas oma hinge lugejale. Ta on luulesse pannud mitte vaid emotsioonid vaid ka tunded, sisemised leegid või nende puudumise. Enim kumab läbi Barbaruse süngus, hingelised ahastused, igatsused. Terve kogu on kirjutatud vähese lootuse võtmega, kuid siiski on säilinud luulelisus, mis mahendab emotsiooni. Taolist luulet ei jaksa lugeda palju korraga, ega ka tihti. Siiski on vahel hea maailma peale vihastununa või masenduses lugeda midagi sellist ja leida, et ei ole üksi.

Johannes Barbarus "Geomeetriline inimene"

"Autoportree" - kirjeldab ennast, hinge ja keha vastuolu - keha geomeetriline kuid hing mitte.
"Perpendikulaarne" - Barbarus näeb ennast vastupidisena, risti, perpendikulaarselt ühiskonnaga. Tema vaated on teistsugused ülejäänute omadest.
"Horisontaalne" - Tema jaoks oli midagi pidevat ning see oli nagu elu tee, mis läheb kogu aeg sündidest alates surma poole.
"Sirgjooneline" -  näeb inimest, kes on kindel oma põhimõtetes, niiöelda sirge seljaga.

Kubism - Lihtsustati kolmemõõtmelist maailma kujutamist. Eeskujuks võeti esimesed algelised maalingud, mida arendati edasti. Eeskujuks oli Cezanne, kes oli ka impressionist. Kujunes 4 erinevat kubismi stiili. Peamine viljeleja oli Picasso.

August Anni "Geomeetrilisest inimesest":
"Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt — kubismist."
"On antud termin — "perpendikulaarne". Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale. 
    "Horitsontaalne" — Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist? 
    Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust "geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki! "


"Yrginimene" -Räägib sellest, mis oli alguses. Millest on kõik kujunenud.
"Pariis 1" - Barbarus kirjeldab Pariisi suurust ja melu. Kõike tulesid ja kultuuri ja inimesi on palju, aga see on meeldiv. Ta kirjeldab kultuurilisi aspekte ning kohtade ja inimeste iseärasussi
"Pariis 2" -Sellest on kirjeldatud elu raskust ja vaatepunkt on läbi inbimese silmade, kes on elanud kaua. Pariis on melu täis ja kiire, elav linn, Barbarus aga väsinud.
"Gare du Nord" - 

E. Hubeli analüüs, arvamus:
Barbarus on hakkama saanud suurepärase luulekoguga. Ta on loonud parima võimaliku väga nõudlikust ja keerulisest kubismist. Geomeetrilisus luules piirab hingelist avamist ja Barbaruse enda sõnadega "...hing pole nii, nagu keha – geomeetriline..."

"Vabadus ja surm" - F. Tuglas
Analüüsi, miks Rannus tahtis pääseda vabadusse!
Ta tahtis kätte maksta kõigile, kes olid ta ära andnud. Ta nägi "seppi riistadega ões käivat" ja ta oli kindel, et ülehomme viidaks ta Siberisse. Ta tahtis teistega võrdselt olla vaba. Teda häiris asjaolu, et ta polnud ei vangis, ega ka vabaduses - põgenemisteel. Ta sai aru, et ta oli kurja teinud ja sai karistuse osaks, kuid tema meelest oli tegemist juba ülekohtuga. Ta ei mõistnud, miks teistele on osaks saanud vabadus, õnn, armastus, elu ilma hirmuta, kuid temal seda pole. Ta tahtis maitsta kõike seda õnne, mida elul pakkuda oli.

Mida mõistetakse vabaduse ja surma all teoses? Mis tähendus on pealkirjal?
Vabadus on luksus, mida ei saa saavutada oma kirgi taltsutamata - hobuse varastamine. Vabaduse poole püüdlemine, põgenemine ja sandi tapmine leivatüki nimel. Iroonia selles, et vabadusse jõudes ta kohe sureb.

Missuguste hirmudega pidi Rannus silmitsi seisma?
Ta kartis näpuga näitamist, halvakspanu. Ta tahtis saada põrgusse, kuna seal oleksid olnud temast hullemad inimesed. Veel kartis ta üksindust, sest tema arvates peab inimene olema inimestega. Ta kartis pimedust, kuna see tegi ta närviliseks - tekitas mõtteid mereröövlitest ning jahikoertest. Ta kartis, et temast madalamast klassist inimesed seisavad temast kõrgemal.

Eduard Hubel - Friedebert Tuglas: Poeet ja idioot
Looming 1925, nr. 1, lk. 79-81

Hubeli üldine hinnang pole just kõige parem. Tuglase looming on nõrgem, kui tavaliselt. Siiski on Tuglas kirjutanud väga intellektuaalselt ja novell on tabav. Ta lendub liigselt unistustesse ja eemale reaalsusest. Seda novelli ei nimetaks Kivikas "lüüriliseks šokolaadiks".