Kahekümnendate kirjandusest jääb mulle meelde:
Luule!!! Kindlasti, teatud luule, mida lugesin oli lihtsalt eepiliselt hea. Loen koduski edasi. Muidugi on meeles mitmed autorid, kellest varem väga vähe teadsin. Kirjanduslik olukord ja kultuurielu sel ajal oli täpselt selline nagu olin seda kujutanud oma peas, vähemalt selle põhjal, mida olen seni tundma õppinud. Nii palju väärt kirjandust eestlaste hulgast on keeruline leida. Eriti veel indiviidide loominguna. Kirjanike vahel oli palju rivaalitsemist ning igaüks oli kinni oma maailmapildis ja kujutuses, milline hea kirjandus olema peab.
Wednesday, 8 June 2011
Henrik Visnapuu
Mees on lühemapoolne ning veidi küürus. Tundub olevat ülbe hoiakuga ning tõsine. Igati väljapeetud kuid veidi üleolev. Pilk on piinatud ja näojooned on ranged ning tugevad.
NAINE erinevates Visnapuu luuletustes kogudest "Amores" ja "Valit värsid"
Muinasjutuline ime vs. monstrum
"Igavesti" - "Igavesti mulle antud olla kurb..", "Jälle süda mul/Tuikab, tuikab sull’!" "Täna armasta/Teda ihkan ma." - Luuletus kujutab naist kui pigem imet, mida igatseda, mida õrnalt kohelda, kuid kellega vahel karm olla.
"Ballil" - "Kui nümfid heljusivad neitsid." - Naine, kui miski maagiline, õrn ja puutumatu.
"Noorile tütarlastele" - "Aelden kui penid käime ringi,.." "Katke põlved, sääred, jalalabad;/Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:/Õnnetust toob iga läinud vilk,/Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!"
Kujutab naisi monstrumitena.
"Laul sest jäledast" - "Oo, elu, virtsamere haisev lokse!/Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!" - monstrum
"Eokene eo-eo" - "Sina oled imeline talleken,/Malleken!"jne. - muinasjutuline ime
"Jumalaga, Ene" - "Armastan, illikene,/Habras Nartsiss!" - armastuse kaduvus, kuid helged mälestused.
Missugune on poeedi nägemus naistest? On ta originaalne või meenutab kellegi loomingut maailmakirjandusest?
Poeedi nägemus on kui mehi võrgutav imena näiv monstrum. Üldiselt ta jumaldab naisi kui iga kunstnikuhingega mees, kuid kui ta saab haiget muutub naiste kujutamine luules.
Mees on lühemapoolne ning veidi küürus. Tundub olevat ülbe hoiakuga ning tõsine. Igati väljapeetud kuid veidi üleolev. Pilk on piinatud ja näojooned on ranged ning tugevad.
NAINE erinevates Visnapuu luuletustes kogudest "Amores" ja "Valit värsid"
Muinasjutuline ime vs. monstrum
"Igavesti" - "Igavesti mulle antud olla kurb..", "Jälle süda mul/Tuikab, tuikab sull’!" "Täna armasta/Teda ihkan ma." - Luuletus kujutab naist kui pigem imet, mida igatseda, mida õrnalt kohelda, kuid kellega vahel karm olla.
"Ballil" - "Kui nümfid heljusivad neitsid." - Naine, kui miski maagiline, õrn ja puutumatu.
"Noorile tütarlastele" - "Aelden kui penid käime ringi,.." "Katke põlved, sääred, jalalabad;/Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:/Õnnetust toob iga läinud vilk,/Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!"
Kujutab naisi monstrumitena.
"Laul sest jäledast" - "Oo, elu, virtsamere haisev lokse!/Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!" - monstrum
"Eokene eo-eo" - "Sina oled imeline talleken,/Malleken!"jne. - muinasjutuline ime
"Jumalaga, Ene" - "Armastan, illikene,/Habras Nartsiss!" - armastuse kaduvus, kuid helged mälestused.
Missugune on poeedi nägemus naistest? On ta originaalne või meenutab kellegi loomingut maailmakirjandusest?
Poeedi nägemus on kui mehi võrgutav imena näiv monstrum. Üldiselt ta jumaldab naisi kui iga kunstnikuhingega mees, kuid kui ta saab haiget muutub naiste kujutamine luules.
Tuesday, 24 May 2011
Johannes Barbarus - "Inimene ja sfinks"
Nõnda head luulekogu enda mälus talletunud ajast ei leiagi. Hämmastavaim on, millise julgusega Barbarus avas oma hinge lugejale. Ta on luulesse pannud mitte vaid emotsioonid vaid ka tunded, sisemised leegid või nende puudumise. Enim kumab läbi Barbaruse süngus, hingelised ahastused, igatsused. Terve kogu on kirjutatud vähese lootuse võtmega, kuid siiski on säilinud luulelisus, mis mahendab emotsiooni. Taolist luulet ei jaksa lugeda palju korraga, ega ka tihti. Siiski on vahel hea maailma peale vihastununa või masenduses lugeda midagi sellist ja leida, et ei ole üksi.
Nõnda head luulekogu enda mälus talletunud ajast ei leiagi. Hämmastavaim on, millise julgusega Barbarus avas oma hinge lugejale. Ta on luulesse pannud mitte vaid emotsioonid vaid ka tunded, sisemised leegid või nende puudumise. Enim kumab läbi Barbaruse süngus, hingelised ahastused, igatsused. Terve kogu on kirjutatud vähese lootuse võtmega, kuid siiski on säilinud luulelisus, mis mahendab emotsiooni. Taolist luulet ei jaksa lugeda palju korraga, ega ka tihti. Siiski on vahel hea maailma peale vihastununa või masenduses lugeda midagi sellist ja leida, et ei ole üksi.
Johannes Barbarus "Geomeetriline inimene"
"Autoportree" - kirjeldab ennast, hinge ja keha vastuolu - keha geomeetriline kuid hing mitte.
"Perpendikulaarne" - Barbarus näeb ennast vastupidisena, risti, perpendikulaarselt ühiskonnaga. Tema vaated on teistsugused ülejäänute omadest.
"Horisontaalne" - Tema jaoks oli midagi pidevat ning see oli nagu elu tee, mis läheb kogu aeg sündidest alates surma poole.
"Sirgjooneline" - näeb inimest, kes on kindel oma põhimõtetes, niiöelda sirge seljaga.
Kubism - Lihtsustati kolmemõõtmelist maailma kujutamist. Eeskujuks võeti esimesed algelised maalingud, mida arendati edasti. Eeskujuks oli Cezanne, kes oli ka impressionist. Kujunes 4 erinevat kubismi stiili. Peamine viljeleja oli Picasso.
August Anni "Geomeetrilisest inimesest":
"Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt — kubismist."
"On antud termin — "perpendikulaarne". Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale.
"Horitsontaalne" — Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist?
Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust "geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki! "
"Yrginimene" -Räägib sellest, mis oli alguses. Millest on kõik kujunenud.
"Pariis 1" - Barbarus kirjeldab Pariisi suurust ja melu. Kõike tulesid ja kultuuri ja inimesi on palju, aga see on meeldiv. Ta kirjeldab kultuurilisi aspekte ning kohtade ja inimeste iseärasussi
"Pariis 2" -Sellest on kirjeldatud elu raskust ja vaatepunkt on läbi inbimese silmade, kes on elanud kaua. Pariis on melu täis ja kiire, elav linn, Barbarus aga väsinud.
"Gare du Nord" -
E. Hubeli analüüs, arvamus:
Barbarus on hakkama saanud suurepärase luulekoguga. Ta on loonud parima võimaliku väga nõudlikust ja keerulisest kubismist. Geomeetrilisus luules piirab hingelist avamist ja Barbaruse enda sõnadega "...hing pole nii, nagu keha – geomeetriline..."
"Autoportree" - kirjeldab ennast, hinge ja keha vastuolu - keha geomeetriline kuid hing mitte.
"Perpendikulaarne" - Barbarus näeb ennast vastupidisena, risti, perpendikulaarselt ühiskonnaga. Tema vaated on teistsugused ülejäänute omadest.
"Horisontaalne" - Tema jaoks oli midagi pidevat ning see oli nagu elu tee, mis läheb kogu aeg sündidest alates surma poole.
"Sirgjooneline" - näeb inimest, kes on kindel oma põhimõtetes, niiöelda sirge seljaga.
Kubism - Lihtsustati kolmemõõtmelist maailma kujutamist. Eeskujuks võeti esimesed algelised maalingud, mida arendati edasti. Eeskujuks oli Cezanne, kes oli ka impressionist. Kujunes 4 erinevat kubismi stiili. Peamine viljeleja oli Picasso.
August Anni "Geomeetrilisest inimesest":
"Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt — kubismist."
"On antud termin — "perpendikulaarne". Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale.
"Horitsontaalne" — Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist?
Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust "geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki! "
"Yrginimene" -Räägib sellest, mis oli alguses. Millest on kõik kujunenud.
"Pariis 1" - Barbarus kirjeldab Pariisi suurust ja melu. Kõike tulesid ja kultuuri ja inimesi on palju, aga see on meeldiv. Ta kirjeldab kultuurilisi aspekte ning kohtade ja inimeste iseärasussi
"Pariis 2" -Sellest on kirjeldatud elu raskust ja vaatepunkt on läbi inbimese silmade, kes on elanud kaua. Pariis on melu täis ja kiire, elav linn, Barbarus aga väsinud.
"Gare du Nord" -
E. Hubeli analüüs, arvamus:
Barbarus on hakkama saanud suurepärase luulekoguga. Ta on loonud parima võimaliku väga nõudlikust ja keerulisest kubismist. Geomeetrilisus luules piirab hingelist avamist ja Barbaruse enda sõnadega "...hing pole nii, nagu keha – geomeetriline..."
"Vabadus ja surm" - F. Tuglas
Analüüsi, miks Rannus tahtis pääseda vabadusse!
Ta tahtis kätte maksta kõigile, kes olid ta ära andnud. Ta nägi "seppi riistadega ões käivat" ja ta oli kindel, et ülehomme viidaks ta Siberisse. Ta tahtis teistega võrdselt olla vaba. Teda häiris asjaolu, et ta polnud ei vangis, ega ka vabaduses - põgenemisteel. Ta sai aru, et ta oli kurja teinud ja sai karistuse osaks, kuid tema meelest oli tegemist juba ülekohtuga. Ta ei mõistnud, miks teistele on osaks saanud vabadus, õnn, armastus, elu ilma hirmuta, kuid temal seda pole. Ta tahtis maitsta kõike seda õnne, mida elul pakkuda oli.
Mida mõistetakse vabaduse ja surma all teoses? Mis tähendus on pealkirjal?
Vabadus on luksus, mida ei saa saavutada oma kirgi taltsutamata - hobuse varastamine. Vabaduse poole püüdlemine, põgenemine ja sandi tapmine leivatüki nimel. Iroonia selles, et vabadusse jõudes ta kohe sureb.
Missuguste hirmudega pidi Rannus silmitsi seisma?
Ta kartis näpuga näitamist, halvakspanu. Ta tahtis saada põrgusse, kuna seal oleksid olnud temast hullemad inimesed. Veel kartis ta üksindust, sest tema arvates peab inimene olema inimestega. Ta kartis pimedust, kuna see tegi ta närviliseks - tekitas mõtteid mereröövlitest ning jahikoertest. Ta kartis, et temast madalamast klassist inimesed seisavad temast kõrgemal.
Analüüsi, miks Rannus tahtis pääseda vabadusse!
Ta tahtis kätte maksta kõigile, kes olid ta ära andnud. Ta nägi "seppi riistadega ões käivat" ja ta oli kindel, et ülehomme viidaks ta Siberisse. Ta tahtis teistega võrdselt olla vaba. Teda häiris asjaolu, et ta polnud ei vangis, ega ka vabaduses - põgenemisteel. Ta sai aru, et ta oli kurja teinud ja sai karistuse osaks, kuid tema meelest oli tegemist juba ülekohtuga. Ta ei mõistnud, miks teistele on osaks saanud vabadus, õnn, armastus, elu ilma hirmuta, kuid temal seda pole. Ta tahtis maitsta kõike seda õnne, mida elul pakkuda oli.
Mida mõistetakse vabaduse ja surma all teoses? Mis tähendus on pealkirjal?
Vabadus on luksus, mida ei saa saavutada oma kirgi taltsutamata - hobuse varastamine. Vabaduse poole püüdlemine, põgenemine ja sandi tapmine leivatüki nimel. Iroonia selles, et vabadusse jõudes ta kohe sureb.
Missuguste hirmudega pidi Rannus silmitsi seisma?
Ta kartis näpuga näitamist, halvakspanu. Ta tahtis saada põrgusse, kuna seal oleksid olnud temast hullemad inimesed. Veel kartis ta üksindust, sest tema arvates peab inimene olema inimestega. Ta kartis pimedust, kuna see tegi ta närviliseks - tekitas mõtteid mereröövlitest ning jahikoertest. Ta kartis, et temast madalamast klassist inimesed seisavad temast kõrgemal.
Tuesday, 17 May 2011
Eduard Hubel - Friedebert Tuglas: Poeet ja idioot
Looming 1925, nr. 1, lk. 79-81
Hubeli üldine hinnang pole just kõige parem. Tuglase looming on nõrgem, kui tavaliselt. Siiski on Tuglas kirjutanud väga intellektuaalselt ja novell on tabav. Ta lendub liigselt unistustesse ja eemale reaalsusest. Seda novelli ei nimetaks Kivikas "lüüriliseks šokolaadiks".
Looming 1925, nr. 1, lk. 79-81
Hubeli üldine hinnang pole just kõige parem. Tuglase looming on nõrgem, kui tavaliselt. Siiski on Tuglas kirjutanud väga intellektuaalselt ja novell on tabav. Ta lendub liigselt unistustesse ja eemale reaalsusest. Seda novelli ei nimetaks Kivikas "lüüriliseks šokolaadiks".
Tuesday, 26 April 2011
Manifest - lühitekst, teadaanne mingist korraldusest või tegevusest. Näiteks poliitikas - "nõukogude manifest".
Kivikas - "Maha lüüriline shokolaad"
August Allest:
Alle peaks olema realistlikum ja kirjutama sellest, mis on just tol ajal tähtis ja peaks pakkuma lugejale kõike vajalikku. Kivikas rõhutab korduvalt, et ei tasu olla kinni mineviku suurkujude loomingus, vaid pöörduma just oleviku ja tõelise maailma poole. Tähtis on elada hetkes ja mitte pöörata liigset tähelepanu minevikule. Alle on justkui täkuna käituv (ehk uhkeldav. tugev ja enesekindel), kuid samal ajal pead pilvedes hoidev - "Ruunat pegaasus".
Minu arvamus Kivika manifestist:
Kivikas võis jätta/jätab silmakirjaliku mulje, kuna ka tema enda teosed olid kohati sellised, mida ta manifestis taunis. Tema kogumik "Lendavad sead" on suuresti mõistetamatud või nõuavad suurt keskendumist ning on keeruline leida tagamõtet. Liigne fantastika, kaugenemine reaalsest elust ja olevikust - kõike taolist on tal enda kogumikus ja tõenäoliselt ka teisteski teostes. Ta paku igale autorile uusi viise ja lähenemisi, pakub mida võiks teistmoodi teha. Kuigi ta ise kirjutab ka nende nurkade alt, räägib ta sellest, mida võiks veel kirjutada, lisada.
Kivika selgitus manifesti kohta:
Ta kirjutas selle, et tuua välja vajadust reaalsusest ja tõelisest elust kirjutamiseks. Ta nendib, et unistamine ja n-ö šokolaadi joomine on hea, kuid vaja on ka reaalset elu ja midagi tugevamat, tõsisemat ja mitte nii pilvedes hõljuvat. Põhiline rõhk kirjanduses peaks olema kahe jalaga maa peal ja unistused peaksid olema hea vahepala, et pääseda korraks, mitte põhisuund.
Kivikas - "Maha lüüriline shokolaad"
August Allest:
Alle peaks olema realistlikum ja kirjutama sellest, mis on just tol ajal tähtis ja peaks pakkuma lugejale kõike vajalikku. Kivikas rõhutab korduvalt, et ei tasu olla kinni mineviku suurkujude loomingus, vaid pöörduma just oleviku ja tõelise maailma poole. Tähtis on elada hetkes ja mitte pöörata liigset tähelepanu minevikule. Alle on justkui täkuna käituv (ehk uhkeldav. tugev ja enesekindel), kuid samal ajal pead pilvedes hoidev - "Ruunat pegaasus".
Minu arvamus Kivika manifestist:
Kivikas võis jätta/jätab silmakirjaliku mulje, kuna ka tema enda teosed olid kohati sellised, mida ta manifestis taunis. Tema kogumik "Lendavad sead" on suuresti mõistetamatud või nõuavad suurt keskendumist ning on keeruline leida tagamõtet. Liigne fantastika, kaugenemine reaalsest elust ja olevikust - kõike taolist on tal enda kogumikus ja tõenäoliselt ka teisteski teostes. Ta paku igale autorile uusi viise ja lähenemisi, pakub mida võiks teistmoodi teha. Kuigi ta ise kirjutab ka nende nurkade alt, räägib ta sellest, mida võiks veel kirjutada, lisada.
Kivika selgitus manifesti kohta:
Ta kirjutas selle, et tuua välja vajadust reaalsusest ja tõelisest elust kirjutamiseks. Ta nendib, et unistamine ja n-ö šokolaadi joomine on hea, kuid vaja on ka reaalset elu ja midagi tugevamat, tõsisemat ja mitte nii pilvedes hõljuvat. Põhiline rõhk kirjanduses peaks olema kahe jalaga maa peal ja unistused peaksid olema hea vahepala, et pääseda korraks, mitte põhisuund.
Saturday, 23 April 2011
Automaatkirjutamine
Piimluik läks homme hommikul ülehomse lehega minu poole ja võttis kaasa vihmaussi, et meil oleks midagi süüa. Atsetüülsalitsüülhape söövitas luige piima ära ja enam polnud ta piimluik, vaid tavaline luik.
Oma luigelises eksistentsis sattust ta vahest ka eksistentsi välisesse elusse, kus ta jalutas koos musta luigega eksistentsi välise ja sisese elu vahelisel rajal. Nende teekond muutus pidevalt, kuid lõpuks oli lool õnnelik lõpp. Õnneliku lõpu järel saabust satifikatsioon, kuna üks oponentidest lamas surnult maas. Kuna "Kevade" oli läbi loetud, siis igatseti suve. Elusuve nimelt - otsiti kõike head ja piima muidugi. Kuna hape oli selle ära söövitanud, pidi lluik oma piima uuesti üles otsima, et ta saaks musta luigega selle raja lõpus olevas elus elada. Nad hakkasid koos seda otsima ja esimene sihtpunkt oli universumi kaugeimas punktis, kus elas kõiketeadev beebi. Ta ei teadnud mitte midagi, v.a. seda, et ta teadis kõike. Nad jõudsid kohale, kuid planeet oli kadunud. Niisiis hakkasid luiged rändama dimensioonide vahel ja muutusid antiaineks. Nende olemasolu seati kahtluse alla. Nad suleti ainekindlasse anitruumi ja viidi kohtusse, et tõestada nende olemasolu või selle puudumist. Kohtus ei saanud nad end kaitsta, kuna igasugune kontakt ainega oleks nende aniteksistentsi lõpetanud. Nad viidi peegli juurde ja loodeti parimat.
Kivika Piimluik on ilukirjanduslik jutuke, mis on kahes osas. Esimene on seotud pealkirjaga, teine aga absurdsem. Tekkis hea emotsioon ja jättis mulje blogist või hetkelisest inspiratsioonihoost. Ülejäänud tema jutukesed on kirjutatud väga intelligenstelt ja raskesti hoomatavalt. Keeruline on mõista mõtet...
Piimluik läks homme hommikul ülehomse lehega minu poole ja võttis kaasa vihmaussi, et meil oleks midagi süüa. Atsetüülsalitsüülhape söövitas luige piima ära ja enam polnud ta piimluik, vaid tavaline luik.
Oma luigelises eksistentsis sattust ta vahest ka eksistentsi välisesse elusse, kus ta jalutas koos musta luigega eksistentsi välise ja sisese elu vahelisel rajal. Nende teekond muutus pidevalt, kuid lõpuks oli lool õnnelik lõpp. Õnneliku lõpu järel saabust satifikatsioon, kuna üks oponentidest lamas surnult maas. Kuna "Kevade" oli läbi loetud, siis igatseti suve. Elusuve nimelt - otsiti kõike head ja piima muidugi. Kuna hape oli selle ära söövitanud, pidi lluik oma piima uuesti üles otsima, et ta saaks musta luigega selle raja lõpus olevas elus elada. Nad hakkasid koos seda otsima ja esimene sihtpunkt oli universumi kaugeimas punktis, kus elas kõiketeadev beebi. Ta ei teadnud mitte midagi, v.a. seda, et ta teadis kõike. Nad jõudsid kohale, kuid planeet oli kadunud. Niisiis hakkasid luiged rändama dimensioonide vahel ja muutusid antiaineks. Nende olemasolu seati kahtluse alla. Nad suleti ainekindlasse anitruumi ja viidi kohtusse, et tõestada nende olemasolu või selle puudumist. Kohtus ei saanud nad end kaitsta, kuna igasugune kontakt ainega oleks nende aniteksistentsi lõpetanud. Nad viidi peegli juurde ja loodeti parimat.
Kivika Piimluik on ilukirjanduslik jutuke, mis on kahes osas. Esimene on seotud pealkirjaga, teine aga absurdsem. Tekkis hea emotsioon ja jättis mulje blogist või hetkelisest inspiratsioonihoost. Ülejäänud tema jutukesed on kirjutatud väga intelligenstelt ja raskesti hoomatavalt. Keeruline on mõista mõtet...
Thursday, 21 April 2011
Looming - parim rohi igavuse raviks
Paljud teadlased ja analüütikud on öelnud, et lapsel peaks olema ka igav, mitte pidev tegevus. Just sel ajal pidavat laps õppima mõtlema ja analüüsima oma elu. Ja kui inimene hilisemas elus igavust tundes raamatu kätte võtab, siis just mõtlemisvõimet ja analüüsi arendab ka kirjandus. Mitte ainult kirjandus muidugi - mõtlemapanevad on ka teised loomingulised žanrid, kuid kirjandus mõjutab enim. See paneb inimesi tundma, hoolima, kaasa elama või kasvõi vastikust tundma. Igasugune arvamus kujundab isiksust. Igavuse korral loomingu poole pöördumine ei lase inimesel raisata oma elu millegi sisutühja peale nagu lihtsalt internetis surfamine. Kõige parem rohi igavuse raviks on muidugi ise loomine. Minu jaoks isiklikult on see suurepärane väljapääs, kui väsinuna ja igavuses tekib tahtmine teleri ette visata ja aju välja lülitada, siis selle asemel pikutada ja kirjutada või joonistada. Ma saan elada välja oma päevast stressi ja luua endale maailma, milles tahan elada. Kirjandus annab inimestele võimaluse luua maailma, kus kõik on parem, ja leida suurepärast alternatiivi igavuse peletamiseks. On võimalus arendada ennast, teisi (oma loomingut avaldades) ja mittte muutuda teleka ees diivanil vedelevaks olluseks, kel ei ole arvamust, mõtlemisvõimet vaid lihtsalt kergemeelne moodus mitte igavust tunda.
Paljud teadlased ja analüütikud on öelnud, et lapsel peaks olema ka igav, mitte pidev tegevus. Just sel ajal pidavat laps õppima mõtlema ja analüüsima oma elu. Ja kui inimene hilisemas elus igavust tundes raamatu kätte võtab, siis just mõtlemisvõimet ja analüüsi arendab ka kirjandus. Mitte ainult kirjandus muidugi - mõtlemapanevad on ka teised loomingulised žanrid, kuid kirjandus mõjutab enim. See paneb inimesi tundma, hoolima, kaasa elama või kasvõi vastikust tundma. Igasugune arvamus kujundab isiksust. Igavuse korral loomingu poole pöördumine ei lase inimesel raisata oma elu millegi sisutühja peale nagu lihtsalt internetis surfamine. Kõige parem rohi igavuse raviks on muidugi ise loomine. Minu jaoks isiklikult on see suurepärane väljapääs, kui väsinuna ja igavuses tekib tahtmine teleri ette visata ja aju välja lülitada, siis selle asemel pikutada ja kirjutada või joonistada. Ma saan elada välja oma päevast stressi ja luua endale maailma, milles tahan elada. Kirjandus annab inimestele võimaluse luua maailma, kus kõik on parem, ja leida suurepärast alternatiivi igavuse peletamiseks. On võimalus arendada ennast, teisi (oma loomingut avaldades) ja mittte muutuda teleka ees diivanil vedelevaks olluseks, kel ei ole arvamust, mõtlemisvõimet vaid lihtsalt kergemeelne moodus mitte igavust tunda.
Wednesday, 20 April 2011
Albert Kivikas
Isik - Patsifist, vasakpoolne, realist
Kujundus - raamatulehekülg pudelikorkide motiiviga
Futurism - vene kirjanike eeskujul
Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat" (avaldab Kivikase juttude kohta arvamust):
Kiidab taevani, kuna näeb debütantlikku ja suurepärast kirjandust. Ta toob erinevaid võrdlusi selle mõjust endale ja sellega eeldatavat mõju ka teistele lugejatele.
"Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb."
Tuglas leiab, et Kivika põhjus selliseks kirjutamiseks võib olla viis pääseda eemale tollasest Eesti ühiskonnast, näeb protesti. Siiski leiab ta, et just selle kirjutise tõttu ei ole ühiskond sugugi nii halb. Kivika teos erineb muust tolleaegsest kirjandusest ja pakub värskust ja noorenduslikkust.
Isik - Patsifist, vasakpoolne, realist
Kujundus - raamatulehekülg pudelikorkide motiiviga
Futurism - vene kirjanike eeskujul
Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat" (avaldab Kivikase juttude kohta arvamust):
Kiidab taevani, kuna näeb debütantlikku ja suurepärast kirjandust. Ta toob erinevaid võrdlusi selle mõjust endale ja sellega eeldatavat mõju ka teistele lugejatele.
"Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb."
Tuglas leiab, et Kivika põhjus selliseks kirjutamiseks võib olla viis pääseda eemale tollasest Eesti ühiskonnast, näeb protesti. Siiski leiab ta, et just selle kirjutise tõttu ei ole ühiskond sugugi nii halb. Kivika teos erineb muust tolleaegsest kirjandusest ja pakub värskust ja noorenduslikkust.
Kriisid ja kriisid
Artur Adson - "Kriisid ja kriisid"
Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:
Teatrile, kultuurisündmustele ja kirjandusele tuleks kehtestada rohkem võimalusi ja maksustada mõttetuid kultuurielemente nagu kino. Adson kirjutab, et tuleks toetada väärt kultuuri ja vähendada ajaviitekultuuri, meelelahutuse osakaalu - seda isegi täiesti ära keelata. Temaaegne valitsus toetas vaid n-ö mõttetuid üritusi ja lasi trükkida liiga palju õpikud jms. Inimestel, eriti noortel pole enam raha osta ilukirjandust. "..päämiselt õige ja õiglase toetamise teel..."
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina... Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele..."
"Maksu või tolli alla oma kirjanduse kasuks peaks panema tõlkekirjanduse."
" ...toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks..."
Kultuuriministri vastus Adsoni artiklile:
Alustuseks ma tahaksin öelda, et ma väga austan, kui inimestel on oma arvamus ja nad julgevad seda väljendada. Siiski leian, et mul on omad põhjused om töö tegemiseks ja Teil pole õigust tulla avalikult ütlema, kuidas ma seda tegema peaksin. Mina ei tule Teile ütlema, kuidas teie oma loomingut kirjutama peate. Kultuurielu viimasel ajal veidi kõrgenenud kasum on vajalik, et saada eelarvesse vajalikke ressursse riigi majandamiseks. Maksude kehtestamise puhul taoline sissetulek kaoks, kuna kaoksid sissetulekuallikad (soovimatusest makse maksta). Kõik kultuurivaldkonnad saavad toetust ja nende edukus ei sõltu enam riigist vaid rahvast endast. Kui rahvas soovib uudsemat kultuurielu ja näiteks kino, hipodroomi või tsirkust, siis seda neile ka pakutakse. Ühe inimese iganenud maailmavaade ei näita ühiskonna üldist arvamust. Kui rahvas Teid valida tahab, siis tulge kultuuriministriks ja kehtestage oma kord, kuid kuni Teil pole rahva toetust, pole Teil ka aluspinda taoliseks kriitikaks.
Siiralt Teie Kultuuriminister
Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on mitmekesine. Kuna Eesti on alles iseseisvunud ja suuresti levib igasugune kultuur, siis proovitakse igasuguseid uudseid lähenemisi. Mõnes valdkonnas võib üldine arvamus olla mitte väga tolereeriv, kuid kirjandusinimeste ringkonnas on kindlasti väga palju huvitavat ja innovatiivset.
Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:
Teatrile, kultuurisündmustele ja kirjandusele tuleks kehtestada rohkem võimalusi ja maksustada mõttetuid kultuurielemente nagu kino. Adson kirjutab, et tuleks toetada väärt kultuuri ja vähendada ajaviitekultuuri, meelelahutuse osakaalu - seda isegi täiesti ära keelata. Temaaegne valitsus toetas vaid n-ö mõttetuid üritusi ja lasi trükkida liiga palju õpikud jms. Inimestel, eriti noortel pole enam raha osta ilukirjandust. "..päämiselt õige ja õiglase toetamise teel..."
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina... Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele..."
"Maksu või tolli alla oma kirjanduse kasuks peaks panema tõlkekirjanduse."
" ...toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks..."
Kultuuriministri vastus Adsoni artiklile:
Alustuseks ma tahaksin öelda, et ma väga austan, kui inimestel on oma arvamus ja nad julgevad seda väljendada. Siiski leian, et mul on omad põhjused om töö tegemiseks ja Teil pole õigust tulla avalikult ütlema, kuidas ma seda tegema peaksin. Mina ei tule Teile ütlema, kuidas teie oma loomingut kirjutama peate. Kultuurielu viimasel ajal veidi kõrgenenud kasum on vajalik, et saada eelarvesse vajalikke ressursse riigi majandamiseks. Maksude kehtestamise puhul taoline sissetulek kaoks, kuna kaoksid sissetulekuallikad (soovimatusest makse maksta). Kõik kultuurivaldkonnad saavad toetust ja nende edukus ei sõltu enam riigist vaid rahvast endast. Kui rahvas soovib uudsemat kultuurielu ja näiteks kino, hipodroomi või tsirkust, siis seda neile ka pakutakse. Ühe inimese iganenud maailmavaade ei näita ühiskonna üldist arvamust. Kui rahvas Teid valida tahab, siis tulge kultuuriministriks ja kehtestage oma kord, kuid kuni Teil pole rahva toetust, pole Teil ka aluspinda taoliseks kriitikaks.
Siiralt Teie Kultuuriminister
Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on mitmekesine. Kuna Eesti on alles iseseisvunud ja suuresti levib igasugune kultuur, siis proovitakse igasuguseid uudseid lähenemisi. Mõnes valdkonnas võib üldine arvamus olla mitte väga tolereeriv, kuid kirjandusinimeste ringkonnas on kindlasti väga palju huvitavat ja innovatiivset.
Tuesday, 19 April 2011
Meie kirjandusloomingulik staatus quo
Johannes Barbarus - "Meie kirjandusloomingulik staatus quo"
Barbaruse põhilisemad mõtted ja teemad artiklis:
Kirjanduse, eriti ajakirjanduse kvaliteet langeb. Avaldatakse seda, mida on mugav ja lihtne kirjutada ning mis müüb. See, mis on tõeliselt väärt kirjandus, jäertakse kõrvale. Kirjanduses on mõõn, kriis lausa.
Eesti kirjanikud vajavad inspiratsiooni. Barbarus üritab ülistustekstiga innustada eestlasi ning kaaskirjanikke. Rõhk on tal uuenduslike ja arnedavate ideede suunas. Ta käib peale, et kirjanikud mõtleksid ise, oma peaga, mitte ei kirjutaks seda, mis on vana, hea ja tuttav, kuid kulunud.
"On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse..."
Barbarus kirjutab, et uue aja luule peab mõjutama masse ja looma elu: "...uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi."
Barbarus kutsub üles kirjutama elulistest teemadest, mis pakuksid paljut kõigile tolle aja inimestele, ka suurlinnade elanikele.
We need the movement, which is the very expression of life incorporated in the art(work).
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord eesti kultuurielu mitmekesistunud,. Siiski on ka meil sarnaseid probleeme ja mitmekesisuses on puudu mõned tähtsaimad elemendid. Nii Eestis kui ka ülejäänud maalimas toimub meeletu ülekirjutamine. Teoseid on väga palju, kuid väärt kirjandus peaaaegu puudub. Igaüks arvab, et suudab luua ülihea raamatu ning alles 20ndates eluaastates inimesed avaldavad autobirograafiaid oma (n-ö) "pikast ja kordaläinud elust". Rahvas hullub teatud sisutühjade romaanide peale, kuid üldine lugemus piirdub kooli kohustusliku kirjanduse sisukokkuvõtetega. Väga levinud on filmikunst ja muusika, millega arvatakse, et saab öelda rohkem, kui n-ö tuhande sõnaga. Maailm on muutunud väga pealiskaudseks ja inimestel pole ei soovi ega eriti ka enam oskusi analüüsida loomingut (nii enda kui teiste oma). Siiski on üksikuid õnnestumisi ja kõik pole veel kadunud. Mõned isikud loovad ühiskonnakriitilist ja sügavat kirjandust (luulet, romaane jne.), aga väga keeruline on neid ülejäänute hulgast üles leida. Ajalehtede funktsioon on vaid kõmu-uudiste edasiandmine ja reklaamivahendina kasutamine, väärtkirjandus neist ei leia. Isegi kirjandusajakirjad, mille eesmärk on justkui avaldada noorte talentide loomingut jääb sisutühjaks, valides avaldmiseks tühisemaid tekste ja jättes paremad välja.
Tänapäevased Eesti kirjandusisikud:
Merca
(Kauri Kaljuste)
Birk Rohelend
Contra
fs (Serpent, Francois; Mesikepp, Indrek)
Krista Kaer
Doris Kareva
Andrus Kivirähk
Kivisildnik
Ellen Niit
Kertu Rakke
Kati Murutar
Mihkel Raud
Heljo Mänd
Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu
Priidu Beier
Barbaruse põhilisemad mõtted ja teemad artiklis:
Kirjanduse, eriti ajakirjanduse kvaliteet langeb. Avaldatakse seda, mida on mugav ja lihtne kirjutada ning mis müüb. See, mis on tõeliselt väärt kirjandus, jäertakse kõrvale. Kirjanduses on mõõn, kriis lausa.
Eesti kirjanikud vajavad inspiratsiooni. Barbarus üritab ülistustekstiga innustada eestlasi ning kaaskirjanikke. Rõhk on tal uuenduslike ja arnedavate ideede suunas. Ta käib peale, et kirjanikud mõtleksid ise, oma peaga, mitte ei kirjutaks seda, mis on vana, hea ja tuttav, kuid kulunud.
"On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse..."
Barbarus kirjutab, et uue aja luule peab mõjutama masse ja looma elu: "...uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi."
Barbarus kutsub üles kirjutama elulistest teemadest, mis pakuksid paljut kõigile tolle aja inimestele, ka suurlinnade elanikele.
We need the movement, which is the very expression of life incorporated in the art(work).
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord eesti kultuurielu mitmekesistunud,. Siiski on ka meil sarnaseid probleeme ja mitmekesisuses on puudu mõned tähtsaimad elemendid. Nii Eestis kui ka ülejäänud maalimas toimub meeletu ülekirjutamine. Teoseid on väga palju, kuid väärt kirjandus peaaaegu puudub. Igaüks arvab, et suudab luua ülihea raamatu ning alles 20ndates eluaastates inimesed avaldavad autobirograafiaid oma (n-ö) "pikast ja kordaläinud elust". Rahvas hullub teatud sisutühjade romaanide peale, kuid üldine lugemus piirdub kooli kohustusliku kirjanduse sisukokkuvõtetega. Väga levinud on filmikunst ja muusika, millega arvatakse, et saab öelda rohkem, kui n-ö tuhande sõnaga. Maailm on muutunud väga pealiskaudseks ja inimestel pole ei soovi ega eriti ka enam oskusi analüüsida loomingut (nii enda kui teiste oma). Siiski on üksikuid õnnestumisi ja kõik pole veel kadunud. Mõned isikud loovad ühiskonnakriitilist ja sügavat kirjandust (luulet, romaane jne.), aga väga keeruline on neid ülejäänute hulgast üles leida. Ajalehtede funktsioon on vaid kõmu-uudiste edasiandmine ja reklaamivahendina kasutamine, väärtkirjandus neist ei leia. Isegi kirjandusajakirjad, mille eesmärk on justkui avaldada noorte talentide loomingut jääb sisutühjaks, valides avaldmiseks tühisemaid tekste ja jättes paremad välja.
Tänapäevased Eesti kirjandusisikud:
Merca
(Kauri Kaljuste)
Birk Rohelend
Contra
fs (Serpent, Francois; Mesikepp, Indrek)
Krista Kaer
Doris Kareva
Andrus Kivirähk
Kivisildnik
Ellen Niit
Kertu Rakke
Kati Murutar
Mihkel Raud
Heljo Mänd
Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu
Priidu Beier
Subscribe to:
Posts (Atom)