Manifest - lühitekst, teadaanne mingist korraldusest või tegevusest. Näiteks poliitikas - "nõukogude manifest".
Kivikas - "Maha lüüriline shokolaad"
August Allest:
Alle peaks olema realistlikum ja kirjutama sellest, mis on just tol ajal tähtis ja peaks pakkuma lugejale kõike vajalikku. Kivikas rõhutab korduvalt, et ei tasu olla kinni mineviku suurkujude loomingus, vaid pöörduma just oleviku ja tõelise maailma poole. Tähtis on elada hetkes ja mitte pöörata liigset tähelepanu minevikule. Alle on justkui täkuna käituv (ehk uhkeldav. tugev ja enesekindel), kuid samal ajal pead pilvedes hoidev - "Ruunat pegaasus".
Minu arvamus Kivika manifestist:
Kivikas võis jätta/jätab silmakirjaliku mulje, kuna ka tema enda teosed olid kohati sellised, mida ta manifestis taunis. Tema kogumik "Lendavad sead" on suuresti mõistetamatud või nõuavad suurt keskendumist ning on keeruline leida tagamõtet. Liigne fantastika, kaugenemine reaalsest elust ja olevikust - kõike taolist on tal enda kogumikus ja tõenäoliselt ka teisteski teostes. Ta paku igale autorile uusi viise ja lähenemisi, pakub mida võiks teistmoodi teha. Kuigi ta ise kirjutab ka nende nurkade alt, räägib ta sellest, mida võiks veel kirjutada, lisada.
Kivika selgitus manifesti kohta:
Ta kirjutas selle, et tuua välja vajadust reaalsusest ja tõelisest elust kirjutamiseks. Ta nendib, et unistamine ja n-ö šokolaadi joomine on hea, kuid vaja on ka reaalset elu ja midagi tugevamat, tõsisemat ja mitte nii pilvedes hõljuvat. Põhiline rõhk kirjanduses peaks olema kahe jalaga maa peal ja unistused peaksid olema hea vahepala, et pääseda korraks, mitte põhisuund.
Tuesday, 26 April 2011
Saturday, 23 April 2011
Automaatkirjutamine
Piimluik läks homme hommikul ülehomse lehega minu poole ja võttis kaasa vihmaussi, et meil oleks midagi süüa. Atsetüülsalitsüülhape söövitas luige piima ära ja enam polnud ta piimluik, vaid tavaline luik.
Oma luigelises eksistentsis sattust ta vahest ka eksistentsi välisesse elusse, kus ta jalutas koos musta luigega eksistentsi välise ja sisese elu vahelisel rajal. Nende teekond muutus pidevalt, kuid lõpuks oli lool õnnelik lõpp. Õnneliku lõpu järel saabust satifikatsioon, kuna üks oponentidest lamas surnult maas. Kuna "Kevade" oli läbi loetud, siis igatseti suve. Elusuve nimelt - otsiti kõike head ja piima muidugi. Kuna hape oli selle ära söövitanud, pidi lluik oma piima uuesti üles otsima, et ta saaks musta luigega selle raja lõpus olevas elus elada. Nad hakkasid koos seda otsima ja esimene sihtpunkt oli universumi kaugeimas punktis, kus elas kõiketeadev beebi. Ta ei teadnud mitte midagi, v.a. seda, et ta teadis kõike. Nad jõudsid kohale, kuid planeet oli kadunud. Niisiis hakkasid luiged rändama dimensioonide vahel ja muutusid antiaineks. Nende olemasolu seati kahtluse alla. Nad suleti ainekindlasse anitruumi ja viidi kohtusse, et tõestada nende olemasolu või selle puudumist. Kohtus ei saanud nad end kaitsta, kuna igasugune kontakt ainega oleks nende aniteksistentsi lõpetanud. Nad viidi peegli juurde ja loodeti parimat.
Kivika Piimluik on ilukirjanduslik jutuke, mis on kahes osas. Esimene on seotud pealkirjaga, teine aga absurdsem. Tekkis hea emotsioon ja jättis mulje blogist või hetkelisest inspiratsioonihoost. Ülejäänud tema jutukesed on kirjutatud väga intelligenstelt ja raskesti hoomatavalt. Keeruline on mõista mõtet...
Piimluik läks homme hommikul ülehomse lehega minu poole ja võttis kaasa vihmaussi, et meil oleks midagi süüa. Atsetüülsalitsüülhape söövitas luige piima ära ja enam polnud ta piimluik, vaid tavaline luik.
Oma luigelises eksistentsis sattust ta vahest ka eksistentsi välisesse elusse, kus ta jalutas koos musta luigega eksistentsi välise ja sisese elu vahelisel rajal. Nende teekond muutus pidevalt, kuid lõpuks oli lool õnnelik lõpp. Õnneliku lõpu järel saabust satifikatsioon, kuna üks oponentidest lamas surnult maas. Kuna "Kevade" oli läbi loetud, siis igatseti suve. Elusuve nimelt - otsiti kõike head ja piima muidugi. Kuna hape oli selle ära söövitanud, pidi lluik oma piima uuesti üles otsima, et ta saaks musta luigega selle raja lõpus olevas elus elada. Nad hakkasid koos seda otsima ja esimene sihtpunkt oli universumi kaugeimas punktis, kus elas kõiketeadev beebi. Ta ei teadnud mitte midagi, v.a. seda, et ta teadis kõike. Nad jõudsid kohale, kuid planeet oli kadunud. Niisiis hakkasid luiged rändama dimensioonide vahel ja muutusid antiaineks. Nende olemasolu seati kahtluse alla. Nad suleti ainekindlasse anitruumi ja viidi kohtusse, et tõestada nende olemasolu või selle puudumist. Kohtus ei saanud nad end kaitsta, kuna igasugune kontakt ainega oleks nende aniteksistentsi lõpetanud. Nad viidi peegli juurde ja loodeti parimat.
Kivika Piimluik on ilukirjanduslik jutuke, mis on kahes osas. Esimene on seotud pealkirjaga, teine aga absurdsem. Tekkis hea emotsioon ja jättis mulje blogist või hetkelisest inspiratsioonihoost. Ülejäänud tema jutukesed on kirjutatud väga intelligenstelt ja raskesti hoomatavalt. Keeruline on mõista mõtet...
Thursday, 21 April 2011
Looming - parim rohi igavuse raviks
Paljud teadlased ja analüütikud on öelnud, et lapsel peaks olema ka igav, mitte pidev tegevus. Just sel ajal pidavat laps õppima mõtlema ja analüüsima oma elu. Ja kui inimene hilisemas elus igavust tundes raamatu kätte võtab, siis just mõtlemisvõimet ja analüüsi arendab ka kirjandus. Mitte ainult kirjandus muidugi - mõtlemapanevad on ka teised loomingulised žanrid, kuid kirjandus mõjutab enim. See paneb inimesi tundma, hoolima, kaasa elama või kasvõi vastikust tundma. Igasugune arvamus kujundab isiksust. Igavuse korral loomingu poole pöördumine ei lase inimesel raisata oma elu millegi sisutühja peale nagu lihtsalt internetis surfamine. Kõige parem rohi igavuse raviks on muidugi ise loomine. Minu jaoks isiklikult on see suurepärane väljapääs, kui väsinuna ja igavuses tekib tahtmine teleri ette visata ja aju välja lülitada, siis selle asemel pikutada ja kirjutada või joonistada. Ma saan elada välja oma päevast stressi ja luua endale maailma, milles tahan elada. Kirjandus annab inimestele võimaluse luua maailma, kus kõik on parem, ja leida suurepärast alternatiivi igavuse peletamiseks. On võimalus arendada ennast, teisi (oma loomingut avaldades) ja mittte muutuda teleka ees diivanil vedelevaks olluseks, kel ei ole arvamust, mõtlemisvõimet vaid lihtsalt kergemeelne moodus mitte igavust tunda.
Paljud teadlased ja analüütikud on öelnud, et lapsel peaks olema ka igav, mitte pidev tegevus. Just sel ajal pidavat laps õppima mõtlema ja analüüsima oma elu. Ja kui inimene hilisemas elus igavust tundes raamatu kätte võtab, siis just mõtlemisvõimet ja analüüsi arendab ka kirjandus. Mitte ainult kirjandus muidugi - mõtlemapanevad on ka teised loomingulised žanrid, kuid kirjandus mõjutab enim. See paneb inimesi tundma, hoolima, kaasa elama või kasvõi vastikust tundma. Igasugune arvamus kujundab isiksust. Igavuse korral loomingu poole pöördumine ei lase inimesel raisata oma elu millegi sisutühja peale nagu lihtsalt internetis surfamine. Kõige parem rohi igavuse raviks on muidugi ise loomine. Minu jaoks isiklikult on see suurepärane väljapääs, kui väsinuna ja igavuses tekib tahtmine teleri ette visata ja aju välja lülitada, siis selle asemel pikutada ja kirjutada või joonistada. Ma saan elada välja oma päevast stressi ja luua endale maailma, milles tahan elada. Kirjandus annab inimestele võimaluse luua maailma, kus kõik on parem, ja leida suurepärast alternatiivi igavuse peletamiseks. On võimalus arendada ennast, teisi (oma loomingut avaldades) ja mittte muutuda teleka ees diivanil vedelevaks olluseks, kel ei ole arvamust, mõtlemisvõimet vaid lihtsalt kergemeelne moodus mitte igavust tunda.
Wednesday, 20 April 2011
Albert Kivikas
Isik - Patsifist, vasakpoolne, realist
Kujundus - raamatulehekülg pudelikorkide motiiviga
Futurism - vene kirjanike eeskujul
Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat" (avaldab Kivikase juttude kohta arvamust):
Kiidab taevani, kuna näeb debütantlikku ja suurepärast kirjandust. Ta toob erinevaid võrdlusi selle mõjust endale ja sellega eeldatavat mõju ka teistele lugejatele.
"Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb."
Tuglas leiab, et Kivika põhjus selliseks kirjutamiseks võib olla viis pääseda eemale tollasest Eesti ühiskonnast, näeb protesti. Siiski leiab ta, et just selle kirjutise tõttu ei ole ühiskond sugugi nii halb. Kivika teos erineb muust tolleaegsest kirjandusest ja pakub värskust ja noorenduslikkust.
Isik - Patsifist, vasakpoolne, realist
Kujundus - raamatulehekülg pudelikorkide motiiviga
Futurism - vene kirjanike eeskujul
Friedebert Tuglas "Kirjanduslik päevaraamat" (avaldab Kivikase juttude kohta arvamust):
Kiidab taevani, kuna näeb debütantlikku ja suurepärast kirjandust. Ta toob erinevaid võrdlusi selle mõjust endale ja sellega eeldatavat mõju ka teistele lugejatele.
"Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb."
Tuglas leiab, et Kivika põhjus selliseks kirjutamiseks võib olla viis pääseda eemale tollasest Eesti ühiskonnast, näeb protesti. Siiski leiab ta, et just selle kirjutise tõttu ei ole ühiskond sugugi nii halb. Kivika teos erineb muust tolleaegsest kirjandusest ja pakub värskust ja noorenduslikkust.
Kriisid ja kriisid
Artur Adson - "Kriisid ja kriisid"
Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:
Teatrile, kultuurisündmustele ja kirjandusele tuleks kehtestada rohkem võimalusi ja maksustada mõttetuid kultuurielemente nagu kino. Adson kirjutab, et tuleks toetada väärt kultuuri ja vähendada ajaviitekultuuri, meelelahutuse osakaalu - seda isegi täiesti ära keelata. Temaaegne valitsus toetas vaid n-ö mõttetuid üritusi ja lasi trükkida liiga palju õpikud jms. Inimestel, eriti noortel pole enam raha osta ilukirjandust. "..päämiselt õige ja õiglase toetamise teel..."
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina... Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele..."
"Maksu või tolli alla oma kirjanduse kasuks peaks panema tõlkekirjanduse."
" ...toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks..."
Kultuuriministri vastus Adsoni artiklile:
Alustuseks ma tahaksin öelda, et ma väga austan, kui inimestel on oma arvamus ja nad julgevad seda väljendada. Siiski leian, et mul on omad põhjused om töö tegemiseks ja Teil pole õigust tulla avalikult ütlema, kuidas ma seda tegema peaksin. Mina ei tule Teile ütlema, kuidas teie oma loomingut kirjutama peate. Kultuurielu viimasel ajal veidi kõrgenenud kasum on vajalik, et saada eelarvesse vajalikke ressursse riigi majandamiseks. Maksude kehtestamise puhul taoline sissetulek kaoks, kuna kaoksid sissetulekuallikad (soovimatusest makse maksta). Kõik kultuurivaldkonnad saavad toetust ja nende edukus ei sõltu enam riigist vaid rahvast endast. Kui rahvas soovib uudsemat kultuurielu ja näiteks kino, hipodroomi või tsirkust, siis seda neile ka pakutakse. Ühe inimese iganenud maailmavaade ei näita ühiskonna üldist arvamust. Kui rahvas Teid valida tahab, siis tulge kultuuriministriks ja kehtestage oma kord, kuid kuni Teil pole rahva toetust, pole Teil ka aluspinda taoliseks kriitikaks.
Siiralt Teie Kultuuriminister
Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on mitmekesine. Kuna Eesti on alles iseseisvunud ja suuresti levib igasugune kultuur, siis proovitakse igasuguseid uudseid lähenemisi. Mõnes valdkonnas võib üldine arvamus olla mitte väga tolereeriv, kuid kirjandusinimeste ringkonnas on kindlasti väga palju huvitavat ja innovatiivset.
Adsoni ettepanekud kultuurielu edendamiseks:
Teatrile, kultuurisündmustele ja kirjandusele tuleks kehtestada rohkem võimalusi ja maksustada mõttetuid kultuurielemente nagu kino. Adson kirjutab, et tuleks toetada väärt kultuuri ja vähendada ajaviitekultuuri, meelelahutuse osakaalu - seda isegi täiesti ära keelata. Temaaegne valitsus toetas vaid n-ö mõttetuid üritusi ja lasi trükkida liiga palju õpikud jms. Inimestel, eriti noortel pole enam raha osta ilukirjandust. "..päämiselt õige ja õiglase toetamise teel..."
"Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina... Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele..."
"Maksu või tolli alla oma kirjanduse kasuks peaks panema tõlkekirjanduse."
" ...toetust ei peaks leidma ajaviitelised ettevõtted, rekordsport, jalgpall, operetitegelased ja sellesarnased asutused, mida toetada ja ülalpidada võiks..."
Kultuuriministri vastus Adsoni artiklile:
Alustuseks ma tahaksin öelda, et ma väga austan, kui inimestel on oma arvamus ja nad julgevad seda väljendada. Siiski leian, et mul on omad põhjused om töö tegemiseks ja Teil pole õigust tulla avalikult ütlema, kuidas ma seda tegema peaksin. Mina ei tule Teile ütlema, kuidas teie oma loomingut kirjutama peate. Kultuurielu viimasel ajal veidi kõrgenenud kasum on vajalik, et saada eelarvesse vajalikke ressursse riigi majandamiseks. Maksude kehtestamise puhul taoline sissetulek kaoks, kuna kaoksid sissetulekuallikad (soovimatusest makse maksta). Kõik kultuurivaldkonnad saavad toetust ja nende edukus ei sõltu enam riigist vaid rahvast endast. Kui rahvas soovib uudsemat kultuurielu ja näiteks kino, hipodroomi või tsirkust, siis seda neile ka pakutakse. Ühe inimese iganenud maailmavaade ei näita ühiskonna üldist arvamust. Kui rahvas Teid valida tahab, siis tulge kultuuriministriks ja kehtestage oma kord, kuid kuni Teil pole rahva toetust, pole Teil ka aluspinda taoliseks kriitikaks.
Siiralt Teie Kultuuriminister
Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on mitmekesine. Kuna Eesti on alles iseseisvunud ja suuresti levib igasugune kultuur, siis proovitakse igasuguseid uudseid lähenemisi. Mõnes valdkonnas võib üldine arvamus olla mitte väga tolereeriv, kuid kirjandusinimeste ringkonnas on kindlasti väga palju huvitavat ja innovatiivset.
Tuesday, 19 April 2011
Meie kirjandusloomingulik staatus quo
Johannes Barbarus - "Meie kirjandusloomingulik staatus quo"
Barbaruse põhilisemad mõtted ja teemad artiklis:
Kirjanduse, eriti ajakirjanduse kvaliteet langeb. Avaldatakse seda, mida on mugav ja lihtne kirjutada ning mis müüb. See, mis on tõeliselt väärt kirjandus, jäertakse kõrvale. Kirjanduses on mõõn, kriis lausa.
Eesti kirjanikud vajavad inspiratsiooni. Barbarus üritab ülistustekstiga innustada eestlasi ning kaaskirjanikke. Rõhk on tal uuenduslike ja arnedavate ideede suunas. Ta käib peale, et kirjanikud mõtleksid ise, oma peaga, mitte ei kirjutaks seda, mis on vana, hea ja tuttav, kuid kulunud.
"On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse..."
Barbarus kirjutab, et uue aja luule peab mõjutama masse ja looma elu: "...uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi."
Barbarus kutsub üles kirjutama elulistest teemadest, mis pakuksid paljut kõigile tolle aja inimestele, ka suurlinnade elanikele.
We need the movement, which is the very expression of life incorporated in the art(work).
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord eesti kultuurielu mitmekesistunud,. Siiski on ka meil sarnaseid probleeme ja mitmekesisuses on puudu mõned tähtsaimad elemendid. Nii Eestis kui ka ülejäänud maalimas toimub meeletu ülekirjutamine. Teoseid on väga palju, kuid väärt kirjandus peaaaegu puudub. Igaüks arvab, et suudab luua ülihea raamatu ning alles 20ndates eluaastates inimesed avaldavad autobirograafiaid oma (n-ö) "pikast ja kordaläinud elust". Rahvas hullub teatud sisutühjade romaanide peale, kuid üldine lugemus piirdub kooli kohustusliku kirjanduse sisukokkuvõtetega. Väga levinud on filmikunst ja muusika, millega arvatakse, et saab öelda rohkem, kui n-ö tuhande sõnaga. Maailm on muutunud väga pealiskaudseks ja inimestel pole ei soovi ega eriti ka enam oskusi analüüsida loomingut (nii enda kui teiste oma). Siiski on üksikuid õnnestumisi ja kõik pole veel kadunud. Mõned isikud loovad ühiskonnakriitilist ja sügavat kirjandust (luulet, romaane jne.), aga väga keeruline on neid ülejäänute hulgast üles leida. Ajalehtede funktsioon on vaid kõmu-uudiste edasiandmine ja reklaamivahendina kasutamine, väärtkirjandus neist ei leia. Isegi kirjandusajakirjad, mille eesmärk on justkui avaldada noorte talentide loomingut jääb sisutühjaks, valides avaldmiseks tühisemaid tekste ja jättes paremad välja.
Tänapäevased Eesti kirjandusisikud:
Merca
(Kauri Kaljuste)
Birk Rohelend
Contra
fs (Serpent, Francois; Mesikepp, Indrek)
Krista Kaer
Doris Kareva
Andrus Kivirähk
Kivisildnik
Ellen Niit
Kertu Rakke
Kati Murutar
Mihkel Raud
Heljo Mänd
Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu
Priidu Beier
Barbaruse põhilisemad mõtted ja teemad artiklis:
Kirjanduse, eriti ajakirjanduse kvaliteet langeb. Avaldatakse seda, mida on mugav ja lihtne kirjutada ning mis müüb. See, mis on tõeliselt väärt kirjandus, jäertakse kõrvale. Kirjanduses on mõõn, kriis lausa.
Eesti kirjanikud vajavad inspiratsiooni. Barbarus üritab ülistustekstiga innustada eestlasi ning kaaskirjanikke. Rõhk on tal uuenduslike ja arnedavate ideede suunas. Ta käib peale, et kirjanikud mõtleksid ise, oma peaga, mitte ei kirjutaks seda, mis on vana, hea ja tuttav, kuid kulunud.
"On ainult tarwis kübekene waimustuse superfosfaati, on tarwis usku elurütmile wastawasse loomingusse..."
Barbarus kirjutab, et uue aja luule peab mõjutama masse ja looma elu: "...uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi."
Barbarus kutsub üles kirjutama elulistest teemadest, mis pakuksid paljut kõigile tolle aja inimestele, ka suurlinnade elanikele.
We need the movement, which is the very expression of life incorporated in the art(work).
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord eesti kultuurielu mitmekesistunud,. Siiski on ka meil sarnaseid probleeme ja mitmekesisuses on puudu mõned tähtsaimad elemendid. Nii Eestis kui ka ülejäänud maalimas toimub meeletu ülekirjutamine. Teoseid on väga palju, kuid väärt kirjandus peaaaegu puudub. Igaüks arvab, et suudab luua ülihea raamatu ning alles 20ndates eluaastates inimesed avaldavad autobirograafiaid oma (n-ö) "pikast ja kordaläinud elust". Rahvas hullub teatud sisutühjade romaanide peale, kuid üldine lugemus piirdub kooli kohustusliku kirjanduse sisukokkuvõtetega. Väga levinud on filmikunst ja muusika, millega arvatakse, et saab öelda rohkem, kui n-ö tuhande sõnaga. Maailm on muutunud väga pealiskaudseks ja inimestel pole ei soovi ega eriti ka enam oskusi analüüsida loomingut (nii enda kui teiste oma). Siiski on üksikuid õnnestumisi ja kõik pole veel kadunud. Mõned isikud loovad ühiskonnakriitilist ja sügavat kirjandust (luulet, romaane jne.), aga väga keeruline on neid ülejäänute hulgast üles leida. Ajalehtede funktsioon on vaid kõmu-uudiste edasiandmine ja reklaamivahendina kasutamine, väärtkirjandus neist ei leia. Isegi kirjandusajakirjad, mille eesmärk on justkui avaldada noorte talentide loomingut jääb sisutühjaks, valides avaldmiseks tühisemaid tekste ja jättes paremad välja.
Tänapäevased Eesti kirjandusisikud:
Merca
(Kauri Kaljuste)
Birk Rohelend
Contra
fs (Serpent, Francois; Mesikepp, Indrek)
Krista Kaer
Doris Kareva
Andrus Kivirähk
Kivisildnik
Ellen Niit
Kertu Rakke
Kati Murutar
Mihkel Raud
Heljo Mänd
Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu
Priidu Beier
Subscribe to:
Posts (Atom)