Kahekümnendate kirjandusest jääb mulle meelde:

Luule!!! Kindlasti, teatud luule, mida lugesin oli lihtsalt eepiliselt hea. Loen koduski edasi. Muidugi on meeles mitmed autorid, kellest varem väga vähe teadsin. Kirjanduslik olukord ja kultuurielu sel ajal oli täpselt selline nagu olin seda kujutanud oma peas, vähemalt selle põhjal, mida olen seni tundma õppinud. Nii palju väärt kirjandust eestlaste hulgast on keeruline leida. Eriti veel indiviidide loominguna. Kirjanike vahel oli palju rivaalitsemist ning igaüks oli kinni oma maailmapildis ja kujutuses, milline hea kirjandus olema peab.

Henrik Visnapuu
Mees on lühemapoolne ning veidi küürus. Tundub olevat ülbe hoiakuga ning tõsine. Igati väljapeetud kuid veidi üleolev. Pilk on piinatud ja näojooned on ranged ning tugevad.

NAINE erinevates Visnapuu luuletustes kogudest "Amores" ja "Valit värsid"
Muinasjutuline ime       vs.      monstrum

"Igavesti" - "Igavesti mulle antud olla kurb..", "Jälle süda mul/Tuikab, tuikab sull’!" "Täna armasta/Teda ihkan ma." - Luuletus kujutab naist kui pigem imet, mida igatseda, mida õrnalt kohelda, kuid kellega vahel karm olla.

"Ballil" - "Kui nümfid heljusivad neitsid." - Naine, kui miski maagiline, õrn ja puutumatu.

"Noorile tütarlastele" - "Aelden kui penid käime ringi,.." "Katke põlved, sääred, jalalabad;/Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:/Õnnetust toob iga läinud vilk,/Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!"
Kujutab naisi monstrumitena.

"Laul sest jäledast" - "Oo, elu, virtsamere haisev lokse!/Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!" - monstrum

"Eokene eo-eo" - "Sina oled imeline talleken,/Malleken!"jne. - muinasjutuline ime

"Jumalaga, Ene" - "Armastan, illikene,/Habras Nartsiss!" - armastuse kaduvus, kuid helged mälestused.

Missugune on poeedi nägemus naistest? On ta originaalne või meenutab kellegi loomingut maailmakirjandusest?
Poeedi nägemus on kui mehi võrgutav imena näiv monstrum. Üldiselt ta jumaldab naisi kui iga kunstnikuhingega mees, kuid kui ta saab haiget muutub naiste kujutamine luules.