Kahekümnendate kirjandusest jääb mulle meelde:

Luule!!! Kindlasti, teatud luule, mida lugesin oli lihtsalt eepiliselt hea. Loen koduski edasi. Muidugi on meeles mitmed autorid, kellest varem väga vähe teadsin. Kirjanduslik olukord ja kultuurielu sel ajal oli täpselt selline nagu olin seda kujutanud oma peas, vähemalt selle põhjal, mida olen seni tundma õppinud. Nii palju väärt kirjandust eestlaste hulgast on keeruline leida. Eriti veel indiviidide loominguna. Kirjanike vahel oli palju rivaalitsemist ning igaüks oli kinni oma maailmapildis ja kujutuses, milline hea kirjandus olema peab.

Henrik Visnapuu
Mees on lühemapoolne ning veidi küürus. Tundub olevat ülbe hoiakuga ning tõsine. Igati väljapeetud kuid veidi üleolev. Pilk on piinatud ja näojooned on ranged ning tugevad.

NAINE erinevates Visnapuu luuletustes kogudest "Amores" ja "Valit värsid"
Muinasjutuline ime       vs.      monstrum

"Igavesti" - "Igavesti mulle antud olla kurb..", "Jälle süda mul/Tuikab, tuikab sull’!" "Täna armasta/Teda ihkan ma." - Luuletus kujutab naist kui pigem imet, mida igatseda, mida õrnalt kohelda, kuid kellega vahel karm olla.

"Ballil" - "Kui nümfid heljusivad neitsid." - Naine, kui miski maagiline, õrn ja puutumatu.

"Noorile tütarlastele" - "Aelden kui penid käime ringi,.." "Katke põlved, sääred, jalalabad;/Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:/Õnnetust toob iga läinud vilk,/Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk!"
Kujutab naisi monstrumitena.

"Laul sest jäledast" - "Oo, elu, virtsamere haisev lokse!/Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!" - monstrum

"Eokene eo-eo" - "Sina oled imeline talleken,/Malleken!"jne. - muinasjutuline ime

"Jumalaga, Ene" - "Armastan, illikene,/Habras Nartsiss!" - armastuse kaduvus, kuid helged mälestused.

Missugune on poeedi nägemus naistest? On ta originaalne või meenutab kellegi loomingut maailmakirjandusest?
Poeedi nägemus on kui mehi võrgutav imena näiv monstrum. Üldiselt ta jumaldab naisi kui iga kunstnikuhingega mees, kuid kui ta saab haiget muutub naiste kujutamine luules.

Johannes Barbarus - "Inimene ja sfinks"

Nõnda head luulekogu enda mälus talletunud ajast ei leiagi. Hämmastavaim on, millise julgusega Barbarus avas oma hinge lugejale. Ta on luulesse pannud mitte vaid emotsioonid vaid ka tunded, sisemised leegid või nende puudumise. Enim kumab läbi Barbaruse süngus, hingelised ahastused, igatsused. Terve kogu on kirjutatud vähese lootuse võtmega, kuid siiski on säilinud luulelisus, mis mahendab emotsiooni. Taolist luulet ei jaksa lugeda palju korraga, ega ka tihti. Siiski on vahel hea maailma peale vihastununa või masenduses lugeda midagi sellist ja leida, et ei ole üksi.

Johannes Barbarus "Geomeetriline inimene"

"Autoportree" - kirjeldab ennast, hinge ja keha vastuolu - keha geomeetriline kuid hing mitte.
"Perpendikulaarne" - Barbarus näeb ennast vastupidisena, risti, perpendikulaarselt ühiskonnaga. Tema vaated on teistsugused ülejäänute omadest.
"Horisontaalne" - Tema jaoks oli midagi pidevat ning see oli nagu elu tee, mis läheb kogu aeg sündidest alates surma poole.
"Sirgjooneline" -  näeb inimest, kes on kindel oma põhimõtetes, niiöelda sirge seljaga.

Kubism - Lihtsustati kolmemõõtmelist maailma kujutamist. Eeskujuks võeti esimesed algelised maalingud, mida arendati edasti. Eeskujuks oli Cezanne, kes oli ka impressionist. Kujunes 4 erinevat kubismi stiili. Peamine viljeleja oli Picasso.

August Anni "Geomeetrilisest inimesest":
"Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümbruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, trööstida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki "sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus", nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt — kubismist."
"On antud termin — "perpendikulaarne". Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma "kiired" langevad ju ka perpendikulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale. 
    "Horitsontaalne" — Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garanteeritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist? 
    Edasi: "Sirgjooneline"? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust "geomeetriliselt" luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki! "


"Yrginimene" -Räägib sellest, mis oli alguses. Millest on kõik kujunenud.
"Pariis 1" - Barbarus kirjeldab Pariisi suurust ja melu. Kõike tulesid ja kultuuri ja inimesi on palju, aga see on meeldiv. Ta kirjeldab kultuurilisi aspekte ning kohtade ja inimeste iseärasussi
"Pariis 2" -Sellest on kirjeldatud elu raskust ja vaatepunkt on läbi inbimese silmade, kes on elanud kaua. Pariis on melu täis ja kiire, elav linn, Barbarus aga väsinud.
"Gare du Nord" - 

E. Hubeli analüüs, arvamus:
Barbarus on hakkama saanud suurepärase luulekoguga. Ta on loonud parima võimaliku väga nõudlikust ja keerulisest kubismist. Geomeetrilisus luules piirab hingelist avamist ja Barbaruse enda sõnadega "...hing pole nii, nagu keha – geomeetriline..."

"Vabadus ja surm" - F. Tuglas
Analüüsi, miks Rannus tahtis pääseda vabadusse!
Ta tahtis kätte maksta kõigile, kes olid ta ära andnud. Ta nägi "seppi riistadega ões käivat" ja ta oli kindel, et ülehomme viidaks ta Siberisse. Ta tahtis teistega võrdselt olla vaba. Teda häiris asjaolu, et ta polnud ei vangis, ega ka vabaduses - põgenemisteel. Ta sai aru, et ta oli kurja teinud ja sai karistuse osaks, kuid tema meelest oli tegemist juba ülekohtuga. Ta ei mõistnud, miks teistele on osaks saanud vabadus, õnn, armastus, elu ilma hirmuta, kuid temal seda pole. Ta tahtis maitsta kõike seda õnne, mida elul pakkuda oli.

Mida mõistetakse vabaduse ja surma all teoses? Mis tähendus on pealkirjal?
Vabadus on luksus, mida ei saa saavutada oma kirgi taltsutamata - hobuse varastamine. Vabaduse poole püüdlemine, põgenemine ja sandi tapmine leivatüki nimel. Iroonia selles, et vabadusse jõudes ta kohe sureb.

Missuguste hirmudega pidi Rannus silmitsi seisma?
Ta kartis näpuga näitamist, halvakspanu. Ta tahtis saada põrgusse, kuna seal oleksid olnud temast hullemad inimesed. Veel kartis ta üksindust, sest tema arvates peab inimene olema inimestega. Ta kartis pimedust, kuna see tegi ta närviliseks - tekitas mõtteid mereröövlitest ning jahikoertest. Ta kartis, et temast madalamast klassist inimesed seisavad temast kõrgemal.

Eduard Hubel - Friedebert Tuglas: Poeet ja idioot
Looming 1925, nr. 1, lk. 79-81

Hubeli üldine hinnang pole just kõige parem. Tuglase looming on nõrgem, kui tavaliselt. Siiski on Tuglas kirjutanud väga intellektuaalselt ja novell on tabav. Ta lendub liigselt unistustesse ja eemale reaalsusest. Seda novelli ei nimetaks Kivikas "lüüriliseks šokolaadiks".

Manifest - lühitekst, teadaanne mingist korraldusest või tegevusest. Näiteks poliitikas - "nõukogude manifest".

Kivikas - "Maha lüüriline shokolaad"
August Allest:
Alle peaks olema realistlikum ja kirjutama sellest, mis on just tol ajal tähtis ja peaks pakkuma lugejale kõike vajalikku. Kivikas rõhutab korduvalt, et ei tasu olla kinni mineviku suurkujude loomingus, vaid pöörduma just oleviku ja tõelise maailma poole. Tähtis on elada hetkes ja mitte pöörata liigset tähelepanu minevikule. Alle on justkui täkuna käituv (ehk uhkeldav. tugev ja enesekindel), kuid samal ajal pead pilvedes hoidev - "Ruunat pegaasus".

Minu arvamus Kivika manifestist:
Kivikas võis jätta/jätab silmakirjaliku mulje, kuna ka tema enda teosed olid kohati sellised, mida ta manifestis taunis. Tema kogumik "Lendavad sead" on suuresti mõistetamatud või nõuavad suurt keskendumist ning on keeruline leida tagamõtet. Liigne fantastika, kaugenemine reaalsest elust ja olevikust - kõike taolist on tal enda kogumikus ja tõenäoliselt ka teisteski teostes. Ta paku igale autorile uusi viise ja lähenemisi, pakub mida võiks teistmoodi teha. Kuigi ta ise kirjutab ka nende nurkade alt, räägib ta sellest, mida võiks veel kirjutada, lisada.

Kivika selgitus manifesti kohta:
Ta kirjutas selle, et tuua välja vajadust reaalsusest ja tõelisest elust kirjutamiseks. Ta nendib, et unistamine ja n-ö šokolaadi joomine on hea, kuid vaja on ka reaalset elu ja midagi tugevamat, tõsisemat ja mitte nii pilvedes hõljuvat. Põhiline rõhk kirjanduses peaks olema kahe jalaga maa peal ja unistused peaksid olema hea vahepala, et pääseda korraks, mitte põhisuund.