Johannes Barbarus - "Inimene ja sfinks"

Nõnda head luulekogu enda mälus talletunud ajast ei leiagi. Hämmastavaim on, millise julgusega Barbarus avas oma hinge lugejale. Ta on luulesse pannud mitte vaid emotsioonid vaid ka tunded, sisemised leegid või nende puudumise. Enim kumab läbi Barbaruse süngus, hingelised ahastused, igatsused. Terve kogu on kirjutatud vähese lootuse võtmega, kuid siiski on säilinud luulelisus, mis mahendab emotsiooni. Taolist luulet ei jaksa lugeda palju korraga, ega ka tihti. Siiski on vahel hea maailma peale vihastununa või masenduses lugeda midagi sellist ja leida, et ei ole üksi.