Automaatkirjutamine
Piimluik läks homme hommikul ülehomse lehega minu poole ja võttis kaasa vihmaussi, et meil oleks midagi süüa. Atsetüülsalitsüülhape söövitas luige piima ära ja enam polnud ta piimluik, vaid tavaline luik.
Oma luigelises eksistentsis sattust ta vahest ka eksistentsi välisesse elusse, kus ta jalutas koos musta luigega eksistentsi välise ja sisese elu vahelisel rajal. Nende teekond muutus pidevalt, kuid lõpuks oli lool õnnelik lõpp. Õnneliku lõpu järel saabust satifikatsioon, kuna üks oponentidest lamas surnult maas. Kuna "Kevade" oli läbi loetud, siis igatseti suve. Elusuve nimelt - otsiti kõike head ja piima muidugi. Kuna hape oli selle ära söövitanud, pidi lluik oma piima uuesti üles otsima, et ta saaks musta luigega selle raja lõpus olevas elus elada. Nad hakkasid koos seda otsima ja esimene sihtpunkt oli universumi kaugeimas punktis, kus elas kõiketeadev beebi. Ta ei teadnud mitte midagi, v.a. seda, et ta teadis kõike. Nad jõudsid kohale, kuid planeet oli kadunud. Niisiis hakkasid luiged rändama dimensioonide vahel ja muutusid antiaineks. Nende olemasolu seati kahtluse alla. Nad suleti ainekindlasse anitruumi ja viidi kohtusse, et tõestada nende olemasolu või selle puudumist. Kohtus ei saanud nad end kaitsta, kuna igasugune kontakt ainega oleks nende aniteksistentsi lõpetanud. Nad viidi peegli juurde ja loodeti parimat.


Kivika Piimluik on ilukirjanduslik jutuke, mis on kahes osas. Esimene on seotud pealkirjaga, teine aga absurdsem. Tekkis hea emotsioon ja jättis mulje blogist või hetkelisest inspiratsioonihoost. Ülejäänud tema jutukesed on kirjutatud väga intelligenstelt ja raskesti hoomatavalt. Keeruline on mõista mõtet...